Mida sa kokutad, tarkpea pimeduses, räägi ehk Einstein

Tootja: Anderson’s / Lehe
Stiil: New England Indian Pale Ale
Kangus: 6.6%
Vaata lähemalt: Untappd / Ratebeer

Kui Einstein kooli jõudis, oli Blimey juba kõikide tüdrukute südamed võitnud. Hoolimata sellest, et mõlemad on samast tõust, on suguvennad kavalpead ikka nii erinevad, täites oma taevasest jõust ettemääratud eesmärki ja suudavad suudavad samal ajal oma isepäraste vimkadega täiesti erinevalt üllatada. Einsteinil oli plaan!

Koeratemp on see, et tegemist on koertekooliga, kus õpitakse ajas rändama:

Einstein oli esimene koer, kes rändas läbi aja tulevikku. Väike samm tulevikku on peidus ka selles pudelis. See on New England IPA - õllestiil, mis on viimasel ajal kogu maailma käsitööõlle sõpru ahvatlenud oma hiiglasliku humala aroomi, vähese mõrususe ja mõnusalt mahlase olekuga.

Selle õlle välimus on kõike muud kui ilus. Stiilipäraselt ei saagi ta olla ilus õlu. On loomulikult erandeid. Esimese pudeli pidingi ära valama, sest ega see rohekas-pruun hägune tihke vedelikulaadne ollus väga isu ei tekitanud. Maitse oli küll väga hea antud pudelil, aga välimus oli üpriski vastumeelne. Ühesõnaga läbipaistmatu mudru. Järgmine pudel oli üksjagu isuäratavam oma sisu välimusega. Vahtu jätkus rohkem kui vaja, ja püsides pikalt.

Kas sina prillipapa oled kunagi ikka päris virsikujogurtit söönud? Sa võid küll öelda, et virsiku ja jogurti koht pole ühes endast lugupidavas õlles, kuid sul pruugib seda ainult nuusutada, et aru saada miks asjad vahetevahel omasoodu käivad ja juhtuvad. Päikesetõusu varvastel plahvatab näkku (aro)romantiline troopiline puuviljavaagen, mis oma rõõsas naiivsuses lõkerdab naerda kuni viimase päikesekilluni, kuniks see horisondi taha puhkama heidab. Loomulikult värsked virsikud, ent kadedus on siin rikkalikul lõhnaorbiidil tabu ning hõlma alla mahuvad veel rikkalikult mahlased äsjakooritud apelsinid ja ananassid. Magus ja võrgutav. Kuskil taustal annab endast märku kerge männine kui umbrohune nüanss, ja veel kaugemal tülpinud möldri jahutolmune vest.

Kui ma lõhnas sonisin midagi jogurtist, siis maitses on asjalood palju konkreetsemad ning tõestuse leiab see tõsiasi, miks me siin viimasel ajal oleme rääkinud humalasmuutidest. Elu on ilus. Konservvirsikud. Saaks sinna nüüd natukene vahukoort peale. Virsik varitses varast. Virsik vajas vabadust. Virsik vihastas vaikselt. Virsik võimles varajases vihmahoos. Virsik ja virsik. Aitab virsikutest. Tegelikult tahtsin ma rääkida apelsinidest. Või õigemini heast apelsinilimonaadist. Või isegi sellest, et Fantal oli kunagi väga hea maitse. Humalaga virsiku-apelsini limonaad. Esimeste lonksudega on humalahundi rind kaunikesti magus ning tundub, et väga ei olegi humalat lisatud. Kuid jah, loll on see, kes jääb uskuma, et humalatunnetus võiks stiilipäraselt leebe olla, sest see mis kasvab ja kasvab ning ühel hetkel virutab, on kõike muud kui leebe ja vähehumalane. Lummav vaigusus. Humalahunti ilmselt luksuma ei pane, aga mõni nõrganärviline võib selles hullumeelsuses ilmselt kaduma minna. Mulle samas see mõrkjasmagus hullumaja meeldib. Väga hästi paigas.

Antud pudel pärineb esimesest batchist, mis pudeldati umbes veebruari alguses. Vahepeal jõuti pruulida ka juba järgmine kogus humalalimonaadi, mis suudeti samuti üsna kiiresti läbi müüa. See teine batch natukene erines kõnesolevast: puuviljasus on jätkuvalt domineerival kohal, ent keha on mõneti kergemaks läinud, vähem magusust ning juures on sellist mahlast sidruni kui selle koore mõrkjust - veel lihtsamini joodavam, ja ohtlik. Kuudavasti läheb siis lähinädalatel keetmisele uus laar ning on lootust, et jaanipäeva paiku saab mekkida juba uut värske smuutit.

Eelnevad postitused:

comments powered by Disqus