Kas ka vaimolendid unistavad elektrikarjusest ehk My Black Parade

Tootja: The Lost Abbey
Stiil: American Strong Ale
Kangus: 12.5%
Vaata lähemalt: Untappd / Ratebeer

Pean tõdema, et mind on petetud. Ja petetud on väga alatud moel. See on see, kui võtad külmkapist ilusa pildiga pudeli (mis teha, Lost Abbey etiketid on lihtsalt väga meelepärase väljendusviisiga) ja esiti arvad, et tegemist on tagasihoidliku tumeda hapumapoolse õllega. Mis see siis ikka ära ei ole? Tõehetk saabub siis, kui avastad, et tegemist on korraliku kange burboonivaadis hoitud tumeda ale'iga, kuhu on veel teab mida juurde kaotatud. Ahjaa, sellised pettused mulle siiski meeldivad. Alati ei pea ju petetuks saama, et pettuda. Pettuda tuleb selleks, et ikka olla õnnelik ja avada teed millelegi väga erilisele.

Sünkjas tõrv. Põhjamere tumevahune lainetemäsu ja nägematu põhi kui kallas. Lõhnas on nõdrameelseks tegev kakaopuding vaniljekohupiimakreemiga. Rosinaliköör. Labidas pähe ja makku. Igaveseks. Värskelt jahvatatud kakaooad. Burboonipudelisse surnud kärbse kolmanda päeva päikeseloojangu hakul ellu tagasi naasnud tiirane hing. Juurviljane. Porgandid vahukoorega. Tšilli ja mesi. Mustsõstrad. Kergelt happelised ja hapukad noodid. No loomulikult burboon. Veniv koorekomm.

Sa sitke lagritsapoeg, kunas sina viimati saunas enese nõgist nägu pesemas käisid. Hapukasmõrkjas kaneeline unelm. Lahuta siit burbooni kangus ja saad sellise mõnusa mõrkjasmagusa maailmalõpu kärgatuse. Tšillit on täitsa kobedalt, ent parasjagu, et teha see täiuslikkuse kehastus pikk eksistents teravalt ning emotsionaalselt lõppevaks. Suus kergelt pakitseb justkui oleks huule alla värske huuletubaka padjakese asetanud. Alkoholi on tunda, aga annab pigem mõõdukat soojust juurde. Nii-nii kuiv ja puidune. Samal ajal ka tohutult kleepuv. Suhkrukristallid huultel, aga diabeedini on veel mõned aastad aega.

Tšempionite hommikusöögi lahutamatu osa. Pühapäevahommikused ülepannikad värske vaarikatoormoosi ja koorejäätisega.

Eelnevad postitused:

comments powered by Disqus