Kas sa ikka tead, kui valus on kopraurgu kukkuda ja tema hambaid tunda ehk Metsik WILD Edition

Tootja: Õllenaut
Stiil: Sour Ale
Kangus: 6.5%
Vaata lähemalt: Untappd / Ratebeer

Kas sa oled ikka piisavalt eestlane, et olla nii eestlane kui see õlu? Kas sa oled sama metsikult kaame, stoiline, pika aruga, isamaa-armuvalus ja laulad kukekiremise aegu trikoloori heisates südantlõhestavalt meie armsat hümni, mille sõnad on sul loomulikult väga hästi peas on? Kui oled, siis võid järgneva õllega tutvust teha. Isamaaliseks teeb selle õlle see, et humalad, linnased, vesi (otseloomulikult!) pärinevad siit samast Eestimaalt. Ja et asi veel põnevamaks teha, on lisatud karakteri maalimiseks vana head kalmusejuurt. On piisavalt kodumaine? Toeta kodumaist!

Üks vint on tegelikult siin veel juures. Kes hallides ja kulunud ajurakkudes mälestuse taasluua suudab, siis 2014. aasta jõulude paiku oli Metsiku esimene tulemine. Siis oli tegemist lihtsa inglisepärase pale ale'iga, kuhu oli juurde lisatud sedasamust kalmusejuurt. Nüüd mindi üks sammukene edasi ning tutvustati sama metsikut ja robustset elajat veel metsikuma ja isasema pärmikultuuriga. Kes veel Poro mäletab, siis võite arvata, kuhu see jant ja kannatusterada eskaleerub.

Kas šampanjamulli oled näinud? No täpselt. Selline kihisev elukas see ongi. Äkkstardis tuleb säherdune korralik peakene, mis õhuga semmides plahvatab sissepoole ning jätkuetappides kaeblikult ülespoole mullitab. Karboniseeritus on siiski pigem tagasihoidlik ning väga peale ei suru. Hägune ja õunamahla laadne ollus. Vaatame, mis siit tulemas on.

Umbsel (lõhna)keldrikorrusel, kus seisab otsapidi kõdus pehkinud päevinäinud vanaema tammepuidust kummut, mis peidab endas aastakümnete pikkuseid saladusi. Sahtlid on nagu raamatulehed. Kopitanud sokid. Riidekoi laibad. Sammaldunud voorusevöö. Higine nuustik. Tugev mullasus. Käärima läinud üleküpsenud valgesõstarde lödi, mille peale on moodustunud kerge hallitusekiht. Kerge õunasus. Ennemini labasekoeline ja rõske aroom - ära nüüd mingisugust fäänsit hipsterisaeurit siit küll otsi.

Esimestes maitsekihtides virutab tugev umbrohune kibedus. Pehkinud puidusus, serveerituna koos majavammiga. Keegi surub juure sügavale kurku. Liisunud ja kergelt hapnev piim, mis on segatud käärimaläinud õunamahlaga. Ja mõrkjus aina kasvab ja kasvab. Tugevalt taas sõstraid kui karusmarju. Lõpus lööb üsna evidentne brett välja. Vürtsikas element kraabib kurku, ent pigem libiseb see ängitsev tõredusepaljastus ise ja vabatahtlikult mööda neelu alla.

Palju veidraid küsimusi, ja ega see vastuski normaalsemate killast ei ole. Elamus, mida kogeda!

Eelnevad postitused:

comments powered by Disqus