Kooskõlad ja lahkhelid kilomeetriposti tagusel aasal ehk Resonare

Tootja: Wicked Weed Brewing
Stiil: Sour Ale
Kangus: 6.0%
Vaata lähemalt: Untappd / Ratebeer

Suurema osa oma õllesõbra "karjäärist" olen fännanud üsna tulihingeliselt erinevaid hapusid õllesid. Alustades klassikaliste lambicutega ja lõpetades kõige tavalisemate berliner weissede ning muude sääraste laktohapudega. Pean tõdema, et olen sinna punkti jõudnud, et ega mind viimastega enam väga üllatada ei suuda. Häid (hapu)õllesid teevad nii kohalikud kui ka piiri taha jäävad pruulikojad, selles pole kahtlustki, aga just neid väga erilisi maitseelamusi selles vallas väga tihti ei kohta. Isegi mõnevõrra lihtsam on leida hea imperial stouti. Igatahes, minu pikaajaline lemmikpruulikoda on Wicked Weed, kelle õlled on peaaegu kättesaamatud (ja hinnast ei tasu rääkida - väga kallis, liiga kallis), suudab mind siiski kuidagi teistmoodi tundma panna. Isegi siis, kui ma olen eelarvamusi täis ning ei oota midagi suurt ja tähendusrikast, siis nad ikkagi üllatavad. Resonare on selline tagasihoidlik õlu, mis küpsenud veinivaatides (punases?) koos suure hulga Itaaliast pärit ploomidega. Ootusärevus. Kindlasti.

Väga hägune. Võiks lausa vanduda, et ploomiosakese triivivad selles eksistentsi edasi ja tagasi. Pea alaspidi ja kere lapiti. Lõheroosakas-apelsinioranž. Kiire vaht ja siis on peo lõpp. Vahupidu ei ole see pidu kindlasti. Vaikus enne tormi.

See on see hetk kui sa oled ühe pruulikoja niivõrd suur austaja, et sa tunned lõhna järgi nende "majakultuuri" ära. Kergelt valgeveiniäädikane ja põlevate rehvide suits kui varakevadine asfalt segatuna puuviljase värskusega. See pärm on elajas! Kuigi kasutatud vaadid peaksid olema küllaltki neutraalsed ja ei tohiks anda enam juurde omaseid nüansse, siis üsna tugev seesamune vaadist pooldunud vanillisus kui kerge särtsakas vürtsikus on olemas. Lõhnas tagasihoidlikumalt, ent maitses lausa ilmne.

Üleküpsenud ja mahakukkunud määndunud ploomid. Mõneti veel mullased ja sõnnikused. Püreestame. Nakatame jumaliku olemusega. Käärime käised üles. Saatanlikult pahene ploominektar, mis on kergelt käärima läinud. Magus ja äädikane. Totralt higine ja sõnnikune. Ümiseb omaette. Samas on tunda ka viinamarjakoore mõrkust kui veinilikust. Veini on küll vähe, kuid piisavalt, et anda säherdune värskendav ja terav kiht juurde.

Püreemaania jätkub. Need kõige tavalisemad kohalikud sinakas-lillad ploomid. Maitses on kerge veinisus, mis jätkub suurejoonelise tanniinise taotluslikkuse kui vanillisusega. Hapukust on pigem tagasihoidlikult ning domineerivaks maitseks on kergelt fruktoosine ja puuviljane värskus: hapuõllele üsna tüüpiline aprikoos, aga samuti mangot kui alõtša. Ja kerge ploomikivine mõrkjus? Vaigune. Võib-olla. Kurku jääb pikaks ajaks kriipima mõnus vürtsine ja kuiv tunne. Fantastiline tasakaal.

Šokolaadikook astelpajumarjade ja jäätisega ning ma olen müüdud.

Eelnevad postitused:

comments powered by Disqus