Sepaalasi ei tunne pisaraid ehk Ürgplahvak

Tootja: Pernau
Stiil: Saison
Kangus: 6.6%
Vaata lähemalt: Untappd

Vaatasin, et siiani pole ma siin ühtegi kohalikku hobipruuli saavutust lahanud. Pärnus resideeruva, ajaloolise hingega Pernau nime taha peituva õllemeistri järjekordne šedööver kannab nime Ürgplahvak. Ürgne ja metsik ehk kokkuvõtlikult brettiga pruulitud saison, mis on näinud kirsimusi tammelaastudel. Ootused on küllaltki kõrged, sest siiani pole olnud tarvidust üheski Pernau õlles pettuda. Väga huvitav ja mitmekesine käekiri kui maitsed.

Kihisev nagu sampus. Säriseb. Midagi on õhus. Kassid? Pöialpoisid? Kes seda teab. Võib-olla isegi midagi psühhoaktiivset. Etiketil voolavad nõtked ja pikad siluetid, rütmis ja valatud, dimensionaalsed.

Lõhn paljastab tõepoolest, et olemine on üsna palav ja higine. Kleepuv. Ninakarvad võdisevad, et raputada ennast lahti ehmatusest ja siis taas kleepuda. Veinine. Selline kodune ja mugav jõhvikavein, mis talviseks pööripäevaks on paslik hakkama panna. Ole mureta, alkoholihingust siin siiski tunda pole. Metsik marjasus, mis resoneerub paslikult vürtsika magususega. Esmalt perutab brett täie hooga minema, kuid tagantjärgi vantsivad üsnagi mahlased magushapud kirsid. Kirsid saavad üha ilmsemaks, kuid kuhugi ei kao ka jõhvikad.

Lõppmaitse on tohutult veinine. Parasjagu selline leivane ja kaerahelbepudrune (minu jaoks old ale linnaste puhul tüüpiline mekk, kuid siin tuleb eriti hästi välja). Jõhvikad, metsmaasikad, vaarikad ja kirsid. Tohutult marjane ja puuviljane. Mõnus pundunud puidusus. Kummitav vürtsisus. Lained tulevad ja lähevad, kuid kummitused ja kajad jäävad. Kergelt kägistav. Kuivus. Suvine heinamaa ja määgivad kitsetalled. Palav on. Kuiv. Nii kuiv. Nii marjane. Keha on küll kergemapoolsem ja esiti isegi haihtub, kuid need kõris kaikuvad järellained toovad omajagu troopikat ja meelekastet juurde. Happelisus on keskmine, ehkki magu natukene nuriseb kurblikult.

Värskendav ja küllane.

Eelnevad postitused:

comments powered by Disqus