Lahkuja teritab mõõga ehk Mel Gibson

Tootja: Põhjala
Stiil: Scottish Ale
Kangus: 12.2%
Vaata lähemalt: Untappd / Ratebeer

Ausõna, ma ei maini siin ühtegi sõna selle kohta, kui kange ja inimtahtele allumatu on see Põhjala uus vahasegu on, mida nad korkide vannutamiseks ja signeerimiseks kasutavad. Pigem kiidan, sest pikemaks säilitamiseks sobib sedasorti plastilist maailmapilti esindav vahapitser üsnagi hästi. Igatahes tundub, et see Scotch/Scottish Ale huvi hakkab tasapisi ka siiamaile jõudma. Nii nagu Lehe ees, siis Põhjala järel. Teisel pool ookeani, kus see vaadistamise kultuur on lausa narruse tasemel, tahetakse sedasorti šotlasi pahatihti burbooni või millegi võikama vaatidesse ajatama panna. Selles mõttes on meeldiv, et Põhjala otsustas ikka oma juurtele (peapruulmeister on ju ometigi šotlane) truuks jääda ning korraliku Šoti viski vaadi sisse oma šotlase (õnneks vist mitte pruulmeistri - vist?!) unustada.

Liköörilaadne vedelik, mis tegelikult väga suurekäiselise vahulätuga ei üllatagi. Ainult natukeseks. Nii nagu pimedus tuli tuppa, ei paista siit vähimatki valgust läbi. Samas õlu annab ise aru, et mingeid pruunikaid toone tema sees siiski on. Kuradima pime ja tume on see maailm.

Samumeie! Esimese pauguga lööb aroomis välja üsna kare ja topeltrukkine põletatud vaadis kasvanud viski. Lõhn on ainus koht, kust võib saada vihjeid, et ega see nüüd just kergemate ja lahjemate killast ei ole. Kuum ja aurav hommikune vahusuune kohvitass, mille harjale on raputatud kergelt vaniljet kui pähklipuru. Alustassi ääre peal suur ja mahlane kakaokoorma all kiduraks vajunud šokolaaditrühvel. Selline riukalik kakaoubane magus-vürtsikus ja vanillisus, mida säärasest traditsioonilisest sfäärist ei ootaks. Mägilaste hommikuturgutus, mu arm!

Lõhnas polnud mesisus väga tajutav, kuid maitses on see tunduvalt lihtsamini koos jätkusaagana kaasajalutava vanillise iirise ja rosinasupi kleepivus hoomatav. Võib-olla ka pähklid ja mandlid, ürdine kibedus ja vürtsisus. Ja mida ma nüüd siin pikas ja happelises lõpus tunnen? Viski põletab maos, jah! Loomulikult lagritsat. Nii mõnus ja õilis. Parasjagu soolane ja hapu. Raske ja pulseeriv. Sama mõjukalt gaseeritud kui Wessexi kuningas ja liivane tekstuur. Veniv nagu iirisekomm. Kerglaselt lendlev õietolm mu hammaste vahel ja muigavatel huultel.

Pannkoogid jäätise ja värske vaarikamoosiga! Võib-olla isegi raiskavamas tujus tahaksin sellega proovida marineerida mõnda rasvasemat kui toekamat lamba- või veiselihatükki.

Eelnevad postitused:

comments powered by Disqus