Kolme kõutsi salakaval plaan Brežnevi kukutamiseks ehk öös on kasse ehk ÖÖ Cassis

Tootja: Põhjala
Stiil: Baltic Porter
Kangus: 10.5%
Vaata lähemalt: Untappd / Ratebeer

Juhtus nüüd siis nii, et kõnesse tuleb kolmas Põhjala õlu järjest. Ma võtan vahel Põhjala kallal ilmselt liiga palju (loe: kirun), ent kui vaadata enese viimase poole aasta arvustusi nende õllede pihta, siis peab ikka nentima, et kuradima hästi teete mehed (ja naised). Isegi liiga hästi.

ÖÖ Cassis on vana tuttava ÖÖ eriversioon, mis on pruulitud mustade sõstardega. Kui ÖÖ ise on juba maailma tipp, siis nagu õlu isiklikult, kui ka edetabelid näitavad, siis ega veli väga kaugele ei kuku. Ühtlasi lõi see õlu siinsel maastikul pretsedendi, sest alkoholiregistrist öeldi esmalt, et mis te jamate - kui õlu ja mustsõstrad kokku panna, siis ega see ju õlu ei ole; Reinheitsgebot või ei mitte midagi. "Väikepruulijad" panid selle peale seljad kokku ning lõppeks murti bürokraatia valusalt maha. Kui kassid koju jõudsid, siis oli juba ammuilma sügis käes. Koju nad siiski ju jõudsid, ja võidukalt.

Õlu, (n)oooooooo, miks sa vaatad mind nii oma kelmikate silmadega. Mida sa tahad mulle öelda? Sa tead isegi kui raske on viimasel ajal hommikuti öö valguses oma silmi lahti ajada. Sinu totralt naerusuine pimedusearmastus ja pruun nägu seda nüüd küll lihtsamaks ei tee. Kenakene.

Mu aroome, vill u märri me? Tavotiselt mesine kohvist läbi imbunud šokolaadiküpsise tort, mille kooreste kihtide vahele on peitu pugenud küpsete jõhvikate ja mustsõstarde seltskond koos värske mustika-aroonia püreega. Maailmas on kahte sorti inimesi, neile kellele meeldib rukkileib mustsõstramoosi ja meega, ja need kes vihkavad seda maakooreni välja. Hoolimata täiuslikkusest ja mitmetahulisusest, on aroom siiski väga hästi paigas: kerge röstihapusus, mis ühineb mustsõstra marjasuhkruse imaluse kui kerge mõrkjusega, ja taustal on kerge leivasus kui kohvisus. Mina ütlen jah.

Maitsega on lood nüüd sellised, et ega ma nüüd sulle siit küll enam lonksu ei anna. Kõik on minu. Viimse kui tilgani. Kuni surmani. See poolhapukasmagus olemus teeb selle õlle üllatavalt lihtsasti joodavaks. Isegi liiga lihtsasti. Esmamekis jääb üsna pikalt keelele kohvine ja vanilline sensatsioon, mis ühineb peagi sõstrase ja jõhvikase plahvatava mahlasusega. Lõppu jääb häääästi pikk marjaliköörine ohe koos soojendava espressolaksuga. Marjakohv või õlu, kes seda teab. Siiani siiski üks parimaid mustsõstardega pruulitud õllesid, mida on mul võimalus olnud mekkida.

See on täpselt selline õlu, mida ma jooksin läbi kõikide söömakäikude ja kahetsust ei tekiks. Mitte hetkekski. Alustades röstitud pardikoivakestest, põhikäiguna totralt mahlane veise sisefilee ja lõpetades ühe rammusa šokolaadi-gelatoga.

Eelnevad postitused:

comments powered by Disqus