Suur aeg nõuab suuri õllesid ehk Pime ÖÖ 2016

Tootja: Põhjala
Stiil: Imperial Stout
Kangus: 13.6%
Vaata lähemalt: Untappd / Ratebeer

Siiani on Pime ÖÖ olnud minu jaoks õlu, mis sobib pelgalt shotide koostisosaks, sest teadupärast mida kangem, seda parem - mootoris põleb kange paremini. Enda teada olen küll parasjagu suur maiasmokk, kuid need kaks esimest varianti olid ikka liiga magusad ja tasakaalust seetõttu väljas. Rõõm on tõdeda, et kolmanda korraga on vist pihta asjale saadud ning õlle materialiseerus täpselt sellise kujul, mil pruulmeister seda ette kujutas. Võimas ja jumalik. Lausa väga hea õllega on hakkama saadud.

Milline ilu mu silmades. Sametine ja liköörilaadne veniv vedelik, mis venib ja venib, kuniks venib läbi iseenese tuuma. Pähe pannakse tubli väikese sõrme jämedune kakaošokolaadi värvi vahumüts. Müts kõrvadeni ja hoia kinni, sest tuul on vali ja võib viia viimsegi!

Lõhnas on hullupööra kohvist mõttepausi, mis on läbi põimunud sõstarde ja põldmarjade värskendava mahlasusega. Loomulikult ei puudu siit vahustatud piim, kuhu on õrnal peale raputatud kakaošokolaadi tuuma tükke (tsiteerides Eesti klassikuid). Tagaplaanil on karge humalane ja röstine mõrkjus, mis silub šokolaadise ja marjase pildi niivõrd hästi terviklikuks ning mitmekülgseks pildiks lõhnataiesel. Tugevalt veetlev ja täidlane kosmilist filigraansust täis kiuslik mahhinaator.

Ohsamununnu hommikukohv. Kohv siin ja kohv seal. Moka peale natukene šokolaadi ka. Mõnus mahlane mõrkjus ja süsi võtku mu keelt. Õline viskoossus paitab huuli ja hinge. Kurgus edvistab midagi sünget ja sooja, justkui keegi oleks möödudes poolkogemata pitsikese paremat konjakit siia sisse pillanud. Täpselt, väga konjakine loomus, kelle õlale patsutab matsutava suuga lagritsapoiss. Marjasus on maitseski olemas, aga pigem kuivatatul kujul - kõik need möödunud aasta küpselt elumahladest tühjaks imetud mustsõstrad ja arooniad. Nagu kirss põske, siis on samuti tunda veidikene konjakis leotatud tumedaid kirsse ning kuskilt vupsavad veel pähklidki välja. Magusust jätkub, kuid see humalane ja röstine mõrkjus annab maitseski nii laheda ja täiuslikkuse nüansi juurde.

Alkoholi on tajub aroomis kui maitses üpriski hästi, sest mida sa ikka ootad nii kangelt õllelt. Samas on see siiski ütlemata hästi kontrolli all ning väga ei sega, ja pigem toetab õlle enda sooritust positiivselt. Küll aga hakkab soojenedes natukene häirima aroomis esile tikkuv vaskne nüanss, mis on kohati liiga tugev ja ebameeldiv.

Brändi ja küüslaugu-tüümiani kastmes pikalt küpsenud veise välisfilee kõrvale sobis küll hästi.

Eelnevad postitused:

comments powered by Disqus