Laante kohal vanapaganat lendamas nägid ning talle tere vana kere hõikasid ehk Hiiepuu

Tootja: Tanker / Panimo Hiisi
Stiil: Gruit / Ancient Herbed Ale
Kangus: 6.9%
Vaata lähemalt: Untappd / Ratebeer

Justkui paar nädalat tagasi sai juba räägitud ürdi- ja kördiõllest, mis on kahe pruulikoja koostööna valminud. Sedakorda on linnased ühte meski kokku pannud meite armas Tanker ja soomlaste prestiižikas Panimo Hiisi. Päris esimene versioon pruuliti Soomes kohapeal ning et siinpool lahte oleks samuti võimalik esivanamate auks klaasikene tõsta südatalvises hiies, pruulis Tanker isegi sama retsepti alusel vennase, mis on praeguseks hetkeks umbes nädalakene poelettidel viibinud.

Väga veider õlu. Esimene Soomes ellu äratatud hing, millest jõudis vaadikene ka siiamaile, ei meeldinud mulle tegelikult üldse väga - pärmimudrune ja pooletoobine karamelline umbrohutõrjeta supipeenar. Pooletoobine supipeenar on see jätkuvalt, sest kuidas sa ikka õllet ilma petersellita ja rosmariinita teed, kuid maitsed on etemini paigas ning see ürtide ja vürtsika-metsiku pärmi koostöö sujub siinkohal ka palju paremini. Kõik sõltub siiski ootustest. Siinkohal minu ootused said täidetud.

Esiti välimus meenutab küll pigem mingisugust kalja laadset vedelikulurri. Ja korraks moodustub isegi arvestatav väikse sõrme jämedune vahupealis.

Samblik, sa värdjas! Söö veel samblikke! Poro lellepoeg? Seened ja kogu radioaktiivne baila, mis siia ühest vennasvabariigist kaheksakümnendate lõpupoole kandus. Rabaleitsak. Härjaveri ja tuliseks taotud raud. Kevadise päikesekaare all neelatatud meeleiva ja kuivatatud puuviljade igatsus. Maailm liigub siiski paremale. Lõhnas on lootust õnnele.

Maitses tuleb kergelt esile hapnenud rukkileiva mõrkjus ja hapukus. Köömned ja linaseemned. Kibedalt-hapukalt marjane: pohlad ja kadakamarjad. Lõpuosas tuleb aina rohkem esile taruvaigune mesisus, mis on nii magus kui mõru ja pinnib veel pikemat aega kähedat kurku koos mündise alatooniga. Kuivemapoolne. Absoluutne kelmikas perverdikas. Keha võiks küll natukene rohkem olla, aga arvestades kui mõõdukalt (vähe) siia linnaseid ja humalaid (vist ikka on?) lisatud on, siis seda kehakest on parasjagu ning laseb pigem põlistel maistel komponentidel su maitsemeelega mängida.

Hiiepuu tõenäoliselt ei ole ega hakka saama keskmise õllesõbra lembeõlleks, kuid hoolimata sellest on tegemist üpriski omanäolise ja huvitava - isegi heas kontekstis, mitte lihtsalt huvitavas-huvitavas - ürdiõllega, mis kannab siin piirkonnas antud traditsiooniliste meetoditega pruulitud käsitöö-ürdiõllede lippu võidukalt edasi. Aeg on lõpp teha noile jubedatele Leedu ürdiõlledele. Piinamine. Õud. Kaos. Agoonia. Nauding.

Kuidas mu süda küll ihkab siia kõrvale ühte kergelt grillitud veise kaelatükki, kust veel elumahlad jõulised välja pressivad.

Eelnevad postitused:

comments powered by Disqus