Dionysose suudlus ehk Sang Royal 2013

Tootja: Cascade Brewing Company
Stiil: Sour Ale
Kangus: 10.12%
Vaata lähemalt: Untappd / Ratebeer

Pühadejärgsel ajal kui uue aastani oli veel jäänud paar päeva, võtsime paari õllesõbraga plaani käia läbi mõned uuemad kui vanemad õlled. Täiesti spontaanselt sattus kavva ka seesugune Cascade Brewingu vaala mõõtu õlu nagu Sang Royal. Arvestades, et see juhtus meie degusteerimisprotsessi keskpunktis, siis oli hilisemalt väga keeruline sellest kogemusest emotsionaalselt lahti lasta. Suur ja emotsionaalne õlu. Täpselt need sõnad ma siia jätangi.

Tootja ise kirjeldab toodet sedaviisi:

Sang Royal is a blend of select Red ales aged in Cabernet and Port wine barrels for up to 30 months with Cabernet Sauvignon grapes. Big and bold, the 2013 Sang Royal exhibits flavors of aged Cabernet wine, black currants, black cherries and leather with a brisk acidity and a touch of oak.

Milline sügav ja illumineeriv tumepunane hapu hukatus, mis lausa neelab valguse enesesse. Nagu ka keele, mis vägisi hakkab siputama ning nõuab, et see juba vedelikku kastetakse. Arvestades, kui palju ja kaua seda õllet erinevates vaatides solgutatud on, siis oli isegi imekspandav, et ajutiselt tekkis selle peale isegi kerge beežikas vahutriip (kahanedes õrnaks kirmeks), mis andis aimu, et tegemist on siiski õllega, mitte veiniga.

Jõhker. Ma ütlen jõhker. Aroomis on nii jõhker marjasus, mis võtab esiti ikka üsna tummaks ja lummab viimse piirini, pannes lõhnatajud tarmukalt tööle ja ainult tõde otsima. Domineerivad küpsed viinamarjad ja hapukirsid. Neile sekundeerivad punasõstrad ja mõnusalt mahlased arooniad. Taamal on samuti tunda äädikast ja vürtsist nägu, ent see on esiti lõhnas pigem malbe ja häbelik. Ajapikku see häbi küll kaob ning see nägu naeratab juba palju laiemalt ning intensiivsemalt. Võimsalt küpse veinine nina, mis venib nagu tigu mööda lõunapoolsel mäeküljel asuva kirikutorni seina. See on ainus tõde! Ja tõde on see, et tõde pole.

Esimese lonksu järel mõistad, et ega sulle nüüd enam armu ei anta. Kui sa juba lõhnaga julgesid flirtida, siis saab ainult täispanga peale välja minna. Kellegi soojad jalakesed on just need taevalikult küpsed viinamarjad puruks pressinud ning jumalikust armust mudrule hinge andnud. Teravalt marjane ning puiduselt kare ja kuiv. Süljenäärmed tukslevad nagu pidalitõbised igavese elu allikal. Ühtepidi kerge ja mahlane, teistpidi jällegi nii delikaatne kui mitmetahuline, et enam ei jõua - aga siiski tahaks! Alkoholi maitset pole väga tunda ning koos koormatäie tanninidega kui äädikase nüansiga jätab teekonna vältel suhu ja kurku kergelt soojendavad vürtsised jalajäljekesed. Äärmiselt hästi tasakaalus.

Kas see on nüüd kõige parem õlu on, mida ma iial mekkinud olen, aga nii ma võin öelda, et möödunud aasta viimased päevad andsid mulle võimaluse proovida ühte siiani parimat hapuõllet, mis seadis tulevikuks lati üksjagu kõrgeks. Ma usun, et eks neid üllatajaid tuleb tulevikus veel, kuid mõneks ajaks olen emotsionaalselt üsna laetud ning nendest headest mälestustest on pigem keeruline lahti lasta ja midagi neist kõrgemale tõsta. Vähemalt on midagigi head meenutada möödunud aastast.

Eelnevad postitused:

comments powered by Disqus