Öökulli äratuskell ehk Rodenbach Vintage 2013 (Barrel No. 149)

Tootja: Brouwerij Rodenbach
Stiil: Flanders Red Ale
Kangus: 7.0%
Vaata lähemalt: Untappd / Ratebeer

On Rodenbach ja siis on lihtsalt head hapuõlled. Eksisteerivad isegi väga marjased ja küpsed punased Flandria stiilis õlled, ent lähedale nad oma vaimsuse kui osavusega paraku ei jõua. Rodenbachil on kombeks iga aastaselt välja lasta nende kroonjuveeli Grand Cru pikalt küpsenud versioon, mis on spetsiaalselt välja valitud foederis (igal aastal erinev) 2 aastat küpsenud. Ehk siis põhimõtteliselt on tegemist segamata versiooniga Grand Crust, sest tavapärane variant koosneb 75% vanast ja 25% noorest õllest. 2013. aastakäik on ainumalt küpsenud ligi 60 aastat vanas tammeanumas, mida nad hellitavalt kutsuvad kui "The Sire" ehk siis maakeeli midagi vanemlikku või karjase moodi, mis näitab valgust ja juhib maitseteoaasi.

Etikett on lakooniline ning sümboliseerib Rodenbachi maniakaalsusesse kalduvat foederi-kultust - keskel on härra peapruulmeister ise, vaadates alt ülesse selle õlle konteinerile ja pahalastele: "Kõige kõrgemad pärmid ja mikroobid, olge nii armulikud ja tehke, et oleks õlu."

Õlle enda värvus on üsna standardne, jäädes tumedamapoolseks punakaspruuniks (kõige paremini kirjeldaks ma ise seda kui mahagon) mõistatuseks. Pea on ennemini minimalistlik ning korrapäraste mullidega, kahanedes õrnaks õliseks tekstuuriks. Tagasihoidlik ja salatsev.

Turts. Turts. Äädikamumeie. Terav äädikas. Magus äädikas. Mahlane äädikas. Äädikas kõigis äädika vormides. Pea igakordne ehmatav äädikavikat asendub ütlemata mõnusa marjase ja värskendava pärnaõiemee magusa joviaalsusega. Nina tagaossa tõuseb üsna tugev segu karamelliseeritud pähklite, mõnusalt vanillisuhkrusse mässitud jõhvikate, mahlast nõretavate küpsete vaarikate ja hapukirsside puändist. Eneseiroonia korda kolm jagada kaheksaga. Ja vist äädikas, kes ei leidnud oma elus kohta ja sai tärpentinist üledoosi. Ja see puit, kes arvas, et kukub põrandalt lakke. Lõhn, kuhu võib uppuda. Lõhn, mis tõmbab aju täistuuridele, et kuidagigi leida vastus esitatud keerukale mõistatusele.

Lõhn kandub igas kui viimses elemendis väga hästi maitsesse üle, ehkki äädikas on siin kordi leebem ja jääb koos raskemeelse tanniinivanakesega varajaste hommikutundideni marsisammul tammuma, kuniks kõik on lahkunud ja tantsupõrand tühjaks jäänud. Olgu hästi kaitstud meie marjapõld! Keskmaitses kulmineerub marjasus tihke ja mahlase kirsidžemmi näol, mida katab veel rammusam vanillikohupiima mütsikene. Lõppmaitses tuleb võrdlemisi tugevalt esile karamellikommine ja tammeängi vanilline mänglevus. Keha on küll pigem keskmine, kuid oma kelladega ning viledega ei jää alla ka maskuliinsema kehaga ja vürtsikale veinile. Ja väga veinilik on see õlu. Isegi väga. Ja isegi liigagi hea. Taaskord tekib küsimus, et kas sa oled õlu või vein. Otsusta viimaks ära!

Pühalik pühadejook, mida on kõlbeline nii purukoogi kui toekama lihast pakatava söömaaja kõrvale nautida. Kõrvale ampsasin põdrapulli seljatükist tehtud pajarooga koos õunamahlas hautatud hapukapsaste ja kõrvitsahoidisega (veel äädikat!).

La vie est trop courte pour boire du mauvais vin - ehk elu on liiga lühikene, et juua halba veini... või äädikat

Veel mõned hiljutised Rodenbachi muljed Vintage 2012 ja Caractère Rouge näol.

Eelnevad postitused:

comments powered by Disqus