Need hullud mungad aedikus soolakivi lakuvad ehk Trappist Westvleteren 12 (2015)

Tootja: Westvleteren Abdij St. Sixtus
Stiil: Quadrupel
Kangus: 10.2%
Vaata lähemalt: Untappd / Ratebeer

Westvleteren 12 on vast pigem müüt kui õlu. Vähemalt minu õlleteekonna alguspunktis oli tegemist väga suure müüdiga. Müüdiga, mida ma tahtsin nii näha ja oma käe kui meeltega õrnalt puudutada, kallistada ja omaks teha. Ühel hetkel siiski selgus, et tegemist pole paljalt müüdiga, vaid ikka päris õllega. Kas nüüd just maailma kõige parima õlle ja quadrupeliga on iseasi küsimus. Väga hästi tasakaalus ja maitseküllane õlu on see kindlasti. Liiga palju raisatakse aega sellele, et kas see ikka on nii väärt õlu või mitte. Vait olla ja nautida! Ja eks see ahhetama panev saladusloor ja müstika on tasapisi kaduma hakanud, sest kättesaadavus on paaril viimasel aastal omajagu paranenud. Vaata, et saad seda kiidetud märjukest peaaegu kõigist parimatest õllepoodidest ja -baaridest.

Meie maal saaks see õlu oma hipsterlikult lakoonilise pudeli ja puuduva etiketi ning esiletõusva korgimaailmakesksusega ilmselt ühe tugeva patsutuse õlale ja paremal juhul ka Kuldmuna. Korki ehib tagasihoidlik kuldne Westvletereni logo koos parim enne kuupäevaga, mis on lausa naerma ajavalt lühikene sedasorti õllele. Kuigi parimaks tarbimisvahemikuks W12 puhul peetakse 3 kuni 5 aastat, siis korgil märgitud 3 aastat on siiski paras naljanumber, sest hea quadrupel säilitab oma nägu kui tegu palju kauem.

Ma olen üksjagu erinevaid vahupäid näinud, kuid selle õlle peakene on ikka omaette kategooria. Kohati isegi liiga täiuslik ja reljeefne, et olla tõsi ja siin. Pähklipruun mullimeri, millel ei näe lõppu ega algust. Püsib ligi pool tunnikest ning alles siis kahaneb üsna tugevaks vahukirmeks nagu sügisene marutav meri.

Härra Mitmekesine ise on siin. Ütlen kohe ära, et nii lõhnas kui maitses on üllatavalt vähe alkoholi tunda. Kui siis väga vähe kuskil maitse lõpposas, kuigi ka see on pigem väga hästi rösti ja karamellimägede taga peidus. Lõhnas lööb esiti pahviks see tohutult kerge ja lendlev mesisus. Justkui lamaksid keset kesapõldu ja pikalt tiirult tulnud mesimumm näeb sinu vaevatud olemust ning üritab ennast ohverdades, sulle nektarit suhu tilgutades sind turgutada. Koorene pähkli ja iirise šokolaad, kuhu on vempu pugenud tegema kuivatatud ploomitükid ja rosinad. Kergelt justkui konjakine vine ja oaas.

Tasakaal, kurat küll, on siin ülim. Eriti maitses. Selline kergelt vürtsine, aga mitte väga. Selline kergelt karamelline, aga mitte väga. Selline kergelt puuviljane ja marjane (hõissa õunad ja ploomid!), aga mitte väga. Selline sujuv 200 kiirteel, kus pole vaja mööduda ja ainult mine. Leivasupp rosinate ja kuivatatud ploomide kui kreekidega. Kriipiv taruvaigulik mõrkjus ja paar terakest kaneeli. Mõmisev rahusaadik punase lipuga. Kuniks langevad ka kõige vapramad mehed.

Olles nüüd viimase aasta jooksul mõnda 2015 pudelit mekkinud, siis pean tõdema, et viimane pool aastat on sellele õllele üksjagu juurde toonud. Tundub väärt aastakäik, mida tasub mõned pudelid tallele panna.

Eelnevad postitused:

comments powered by Disqus