Päevapõlguri öökapiraamat ehk Rodenbach Vintage 2012 (Barrel No. 170)

Tootja: Brouwerij Rodenbach
Stiil: Flanders Red Ale
Kangus: 7.0%
Vaata lähemalt: Untappd / Ratebeer

Kellel on natukenegi suurem veinikelder, teavad kindlasti, mis tunne on avada oma kokkukuhjatud maitseelamuste üks kroonjuveele ühel tähtsal hetkel või päeval. Veel parem, kui seda jääb sinna nii mõnigi kastitäis, et neid erilisi päevi jätkuks tulevikku omajagu. Rodenbachi õlled on just sellised õlled, mis peaksid olema igas endast lugupidavas õllekeldris aega ootamas. Kas või sama kõnesolev Vintage seeria ei ole kuidagi kehvem korralikust burgundlasest. Õllede vein ja veinide õlu - Rodenbach sind võtku!

Pudeli peal lähevad kahtlemata iga õllefriigi silmad põlema, sest oak aged, limited edition ja vintage ikka lubavad päris paljudel fantaasiatel ilmsiks tulla. Tumerohelisest pudelist endast vuliseb kevadise sulaveena välja punakaspruun, üsnagi pähklikarva peaga mahlane lõhverdis. Vahu osas on see huvitav tähelepanek, et Rodenbachi enda klaasis kaob vaht üsnagi kiiresti ning saatma jääb selline konstantne kirme. Seevastu snifferis tekib väääga võimas vahumütsikene, mis seisab ligi kümmekond minutit ja siis lihtsalt kaob, jätmata isegi kirmenatukest. Pildil nähtav Rodenbachi klaas töötab minu arust paremini ka aroomi ja selle terviklikkuse osas.

Sa mu meie! See vaimupilt, kuidas pruulmeister astub vihasel sammul oma koja uksest rikkalikku aeda ning rebib maa seest koos juurtega välja esimese ettejuhtuva marjapõõsa. Ise eblakal sammul tagasi keksides ning seejärel surudes jõuliselt mõrvatud marjapõõsa neitsiverd õllesse. Said nüüd raisk? Kas on hea olla? 12 kuud küpsemist ning jeesuseime. Kaneeli ja tuhksuhkru sees kuivatatud pohlad koos kerge lumekirmetise all küpsenud sügisõuntega. Lihtsalt jõhker puidusus ja tanniinine vürtsikus. Vanilje-karamellikreem koos sarapuupähkli tolmuga. Ja appi! See äädikas! Magushapu vürtsine lõhnakarusell.

Kui sulle ei meeldi mu (k|m)usi, siis ära joo seda!

Lõhn oli väga intensiivne, selles pole isegi vähimatki kahtlust, arvestades asjaolu, et ninasõõrmed jäävad sellega täidetuks veel pikaks ajaks. Kui selle õlle puhul peaks kirsse tundma, siis on need eelmaitses olemas. Keskmaitses jääb sumisema pigem selline mesine ja karamelline, kergelt isegi iirisekommine ja vürtsine-äädikane mänglev kooslus. Lõpp on kuiv ja pikk ning pigem kergelt linnase ja mõrkja alatooniga. Pähkline ja puidune.

Lõhnade ja maitsete tohuvabohu arvestades on tegemist siiski väga värskendava õllega.

Kes on viimane, see on part! Eriti rammus confit värske salatiga.

Eelnevad postitused:

comments powered by Disqus