Südaöine kohvitassikene ja šokolaaditüki viimased hetked raudteeperroonil tanksaapa all ehk Sans Pardon

Tootja: De Dochter van de Korenaar
Stiil: Imperial Stout
Kangus: 11.0%
Vaata lähemalt: Untappd / Ratebeer

Ei vähimatki alastust nagu Prantsuse imperialistidele kombeks on öelda. Ja teha. Vähemalt kunagi tegid. Nüüd on pehmikud. Minu eesmärk pole küll naelutada prantslaste kultuurseid stigmasid suure täiskuu külge, vaid pigem ühte väga head õlut juua, ja selle üle spirituaalsel tasemel arutleda. Nimelt ma avastasin, et minu esimeseks joodud Korenaari õlleks oli Sans Pardon, ja kuna nüüd on selles kõvasti üle pooleteise aasta möödas, siis oleks paslik keldrisse suunduda ja sealt otsida üles oma aega oodanud pudelikene.

Võimsa ja peaaegu et igavikumullidega härra ära-halasta-mitte-kellegile venib õlise viskoossusega ja jätab endast klaasi maha meeldejääva raja nagu lehega maiustav tapjatigu.

Varahommikune kohviuim ja ploomimoosi duett koos värskelt röstitud saiaga. Silmad on vilukil, aga. Tugev röstisus ja ehk isegi alkoholisus. Kakaošokolaad ja vana hea süsi. Silmad avanevad. Ja näevad. Kõik on selge!

Kakaolikööri ja rosinakringli nimel, kus on küll mu vanilje. Tahaks rohkem vaniljet. Vaniljet on, kuid tahaks veel rohkem. Siis oleks vist peaaegu ideaali leidnud. Tugev linnaseline ja röstine keha. Melassiterror. Järelmekis omajagu magus, ent õnneks mitte väga häirivalt. Kerge marjasus ning konjakis leotatud rosinad. Noore tubakataime lehtede kerge ja kipitsev mõrkjus kui keelt tuimestav vürtsine hingus. Piimjas ja õline.

Äsja ahjust tulnud rukkileiva viilak koos kõrbeda peekoni ja värske basiiliku-päikeskuivatatudtomati-karulaugu pestoga. Aeg on tänaseks lõpetada ja mõmiseda: "oh, küll on hea olla - maailm on nii ilus".

Eelnevad postitused:

comments powered by Disqus