Kõrbes ihuüksi koos pudeli tekiila ja igavese päikesepaistega ehk Oaxacan

Tootja: Wicked Weed Brewing
Stiil: Sour Ale
Kangus: 8.6%
Vaata lähemalt: Untappd / Ratebeer

Just avastasin, et olen Wicked Weedi õlledega üsnagi tubli töö teinud viimase poolaasta jooksul. Väidetavalt juba 15 erinevat õlut, mis peaks olema suurem osa nende põhiliinist. Mulle meeldib seda pruulikoda alati tuua näiteks, kui jutuks läheb headest hapuõlledest, või veel mis parem - vaadis kinni hoitud hapuõlledest. Need tüübid ikka eksperimenteerivad mõnuga, ilma valehäbita ja kriitikahirmuta. Ja ilmselgelt neid edukaid eksperimente on omajagu olnud, sest ega neile endile hapunektareid kätte ei jää, ja küsivad ilma hirmuta enda teoste eest mõnusalt raha. Eks on selliseid keskpärasemaid ja lihtsamaid hapukaid olnud, mille eest ma pigem seda raha tagasi vaadates ei maksaks, kuid enamik on ikka äärmiselt super olnud ning oma raha väärt. Kogemused rikastavad.

Las nende enda kirjeldus räägib degusteeritava isendi eest:

"We took inspiration from the classic summertime cocktail that riffs on the Negroni. Oaxacan, (pronounced wah-hah-can) begins as an amber sour ale brewed with smoked malts. It’s then laid to rest in Organic Blue Agave Tequila Barrels with grapefruit and lime zest. When the beer reaches its peak complexity, it is then blended onto additional grapefruit to lend fresh citrus essence to this barrel-aged sour. "

Klaasi vuliseb jumaliku hapuõllenektari allikast kuldne ning peaaegu läbipaistmatu beežikas pea, mis mõne aja möödudes kaob, kuigi jättes endas maha üsna selge ebakorrapärase kirme. Seda nina ähvardab maha lõigata ropp-agaavine ja kergelt põletatud, tekiilast läbiimbunud hommikusombune, tammevaadine agoonia. Aimatav suitsus on lõhnas olemas, kuid pigem on see miraaž - kuidas see ikka tõsi saab olla. Ja mõneti tunneb ninas ka kerget laimikoore värskendavat pilget, kuid see on ka kõik. Mõnitamine ja pilkamine on ainus, mida sa väärid!

Ütlen ausalt, et ootasin maitses mõneti intensiivsemaid ilminguid, kuid see mis välja koorus, pole põrmugi halb. Tekiila päikesepaiste koos hunnitu hulga greibimahla ja kergelt vanillise tammevaadiga. Tanniinid mängivad väga mõnusalt kui kelmikalt maitses. Järelmaitses on hullupööra mõnusat mõrkust ja vürtsisust, mis jääb üsna pikaks ajaks kurku kui keele tagumisele osale - ja aina kasvab ja kasvab. Õunad ja ploomid. Kerge lillelisus. Head tõdeda, et vaati siin raisku pole lastud.

Mis me räägime. Kergelt grillitud kanakoivakesed koos marineeritud jalapenodega paluksin siia kõrvale. Ja kohe!

Eelnevad postitused:

comments powered by Disqus