Püha Jüri marjamüristus ehk Oude Schaerbeekse Kriek

Tootja: Hanssens Artisanaal
Stiil: Fruit Lambic / Kriek
Kangus: 6.0%
Vaata lähemalt: Untappd / Ratebeer / Lambic.info

Kirsi-lambicud on tõenäoliselt kõige populaarsemad ja enimjoodavamad marjadega "maitsestatud" hapuõlled maailmas. Seda ka ilmselt põhjusega, sest kirsid annavad sellise õlle puhul mõnusa värskendava ja küllaltki intesiivse marjase varjundi. Parasjagu nostalgiline kooslus, mis meelitab nii mõnegi veini või lihtsalt mitte õllearmastaja siia maailma. Siiski on Lindemans Kriek (teatud kontekstis on ju seegi tegelikult hea) ja on "päris kriekid". Esimeses on kindlasti ka mingil määral lambicut, kuid see marjane nüanss on pigem saavutatud kirsimahla kontsentraadiga, ja see kahjuks varjutab suuresti kogu muu kujutletava maitsepaleti. Veidikene kallimate kriekide puhul on kasutusel juba päris kirsid (mahla, püreena või lihtsalt kividest puhastatuna), mida segatakse erinevates vahekordades vanemate kui nooremate lambicutega. Ja ega nende kirssidega samuti lugu lihtne ei ole. On erilised kirsid ja on veel erilisemad kirsid. Belglastel on vanad head mahlased ja hapud Schaerbeekse kirsid ning taanlastel Frederiksdali kirsid, mis on viimasel ajal niisamuti õlledes kui veinides laialt kasutust leidnud.

Neistsinaseist kurikuulsatest Belgia kirsside kooslusel on tehtud seesamune järgmine TOP50 kiris-lambic, mis paneb maa värisema ja viib silmanägemise. Hoiatus on antud.

Klaasi kallates ilmub õlle pinnale kergelt roosakas vahukiht, mis ilmsi, pealtvaatajate aplodeerimise taustal, sama kiiresti kui ta tekkis, kaunikesti ilmetult ära kaob. Värvus on lillaka varjundiga rubiinpunane, mis ennemini meenutab äsja veenist otse klaasi serveeritud verd kui oivalist kirsinektarit.

Ninna tõuseb hakatuseks intensiivne palsamiäädikane ja teravalt vaniljene ning kirbelt tammine aroom. Halastust, palun. Aga siit ta tuleb. Kergelt pehkinud puidune ja käärima läinud kirsivein. Ikka vääääga veinine. Kui ei teaks, et ninna tungiva vedeliku puhul on tegemist seesugune õllega, siis ütleks pigem, et kuskilt kopitust täis keldrist leiti paarikümne aasta tagune kodune kirsivein ning surut nina alla ja öeldi, et näh joo.

Mõned ehk küsiks, et miks ma ennast piinan ehk maitses on esimese pauguga selline üsna armutu äädikas. Midagi metsikut ja laktoosisuhkru minevikuhüüdeid. Happelise kamuflaaži tagant vilksatab lõppeks siiski kiht-kihi haaval võimenduv kiriskooremõrkjuse, vanilje ja tanniinide ühtlane kokteil, mis kulminatsioonina kasvab poolmagusaks ja vürtsiseks kaneeliseks kirsikompotiks. Hullumeelselt palju. Hullud. Häbened. Vaikid. Mõtled. Halastus on nõrkadele. Ühe mehemoodi keha ja intensiivsusega kriek.

Hambad krigisevad ja murduvad. Vaniljekohupiima ahjuõuntega paluksin. Küll ei kunagi küllale liiga.

Eelnevad postitused:

comments powered by Disqus