Kui Toots oleks lambiõli asemel seda joonud ega ta siis Rajale ei olekski jõudnud ehk Odravein 2015 ja 2016 vertikaalkõlvatus

Tootja: Põhjala
Stiil: Barley Wine
Kangus: 12.0%

Vaata lähemalt (2015): Untappd / Ratebeer
Vaata lähemalt (2016): Untappd / Ratebeer

Tänase uudise kontekstis, et Põhjalal on tulemas teine aastakäik Odravein Bourbon BAd, tekkis mõte, et võtaks selle suurepärase vaadihoidise algupärased variandid ning mekiks neid kõrvuti - nii selle aastakäigu, kui ka möödunud oma. Vertikaalne maitsmine on üldse selles mõttes põnev, et saab näha kuidas on õlu ajas arenenud, aga ka seda kuidas on arenenud pruulikoja tase ning kuidas vastavad aastakäigud välja kukkusid ja mis on nende üldisemad erinevused.

2016 aastakäik on juba algusest saadik väga rafineeritud, ehkki üpriski mitmenäolise olemisega muhedik olnud. Ninna tungib kanarbikumesine ja pähkline ning raskelt kohvine iirisekommi ja piimašokolaadi kooslus. Karamelliseeritud kohvioad ja kuivatatud virsikud. Umbes nagu selline vene aja lõpus odavast ja halvast lahustuvast kohvist isetehtud koorene kohviliköör, kõrvale rosinatest ja vaniljest pungil kringlipärg. Lõhn on lollakalt nostalgiline kui täis ägisema panevat rammusust ja mitmekesisust. Soojenedes on nina tagumises pooles korraks kerget alkoholiläbu tunda, mis ennast üsna salakavalalt ploomiseks portveiniks üritab peita ning sind lollitada. Koolisöökla karamellikissell. Lõhn on jätkuvalt vapustav - üks parima lõhnaga odraveine.

Maitses on kindlasti tunda alkoholihingust, ent arvestades alkoholi mahuprotsenti, siis on see võrdlemisi tagasihoidlik. Keha on väga tugev ja linnaseline nagu oodata võiks. Kompromisse ei tehta. Mhhh, need maitsenüansid: kerge mesisus ja tume šokolaad, vürtsisus ja edvistav rosina-vanilje duo. Maitse ja keha osas on selle aasta Odravein peale selle ilmsiks tulemist omajagu juurde saanud. Endiselt väga kergesti joodav, aga seda rasket haamrit on aina enam tunda. Toredust täis.

Esimesed mälestused 2015 aastakäigu, ja ühtlasi Põhjala esimese, ametliku pruulikojana, tegutsemisaasta auks pruulitud Odraveinist on mõneti teistsugused. Neetumalt raske ja kirbe ning alkoholine soerd. Rummist läbi imbunud puit ja söestunud pähklid. Kohe heaga läks oma aega ootama, sest sellel hetkel oli ta ilmselgelt liiga toores ja lihvimata.

Ohoo, mis meil siin on. Lõhnas tungivad esiti kohe plaanile jõhvikad ja murakad. Kerge konjakine kui veinine vine. Aniisiliköör koos kuivatatud ploomidega. Tammelauadatest põrand ning tõrvatud paat. Väga-väga palju linnaseid, kuid mesine ja iirisene joon on kuidagi palju malbem. Mida mu keel tunneb? Maasikad? Ei või olla. Üksjagu murakaid on maitsessegi ära eksinud. Kui keegi ühe korraliku odraveini koos murakatega pruuliks, ega ma siis sellest ära ei ütleks. Seni lepin fantaasiakujutelmaga. Soojust õhkub parajalt, nii seest kui väljast, ent alkoholimonstrum taltsutab ennast üllatavalt hästi. Vanadus teeb malbeks, mis siin ikka.

Mõlemad on väärt olema sünnipäevaõlled, ent 2016 lööb erinevate varjunditega kõvasti üle. Mida iganes retseptis muudeti, tegi Odraveinist palju matsakama isendi. Iseasi küsimus on, et mida aeg sellele kolossaalsele maitse ja lõhnabuketile teeb. Ohkan ja võtan siia kõrvale ühe eriti rammusa leivasupi vahukoorega. Tubli töö, Põhjala!

Eelnevad postitused:

comments powered by Disqus